LENNART MERI
LENNART MERI
LENNART MERI, az Észt Köztársaság elnöke: (észt nyelven) *Az Országos Fordító és Fordításhitelesítő Iroda Rt. által hitelesített észt nyelvű szöveg.*
Lugupeetav Ungari Vabariigi President, lugupeetav Parlamendi juhatuse aseesimees, lugupeetavad parlamendiliikmed, armsad vennad madjarid!
See pole esimene kord, kus ma ungarlastega räägin. See pole isegi esimene kord kônelda Ungari parlamendis. Viibisin siin, teie keskel, esimest korda 2. septembril 1991 ja mäletan hingepôhjani Ungari ja Eesti diplomaatiliste suhete taastamist: kui mu mälu mind ei peta, kell 11.37 hääletas Ungari parlament selle poolt üksmeelselt ja ühehäälselt. Pärast totalitaarsete nukuparlamentide käesirutusharjutusi kogesin esmakordselt, et ühehäälne otsus vôib olla aus, kui teda ajendab südamete ja môistuse sund.
Täna astun teie ette Eesti Vabariigi presidendina, et jätkata dialoogi, mis on alguse saanud ajaloo hämaruses ja kestnud üle ja läbi raudse eesriide tänaseni.
Olen oma eelmises elus kirjutanud raamtuid ja teinud filme. Môned minu raamatud on ilmunud ungari keeles, môned filmid on olnud teie vaatajale nähtavad. Film nimetusega "Linnutee tuuled" sündis oma aja kohta täiesti ebatavalise Ungari, Soome ja Eesti ühistööna ning keelati Moskva poolt samal päeval, kui ta Helsingis esilinastus. Ärge küsige, kuidas me sellega hakkama saime. See eesriie ei olnud kunagi roostevabast rauast. Aga raamatuid ja filme ma nimetasin kahel pôhjusel.
Esimene pôhjus. Nad annavad tunnistust dialoogi jätkumisest ka kôige raskematel aastatel. Poliitikutel olid suud lukus. Seda suurem töö langes kirjanikele, filmimeestele, heliloojatele. Me avastasime endale Petöfi. Eesti luuletaja Ellen Niidu tôlkes avastas endale Petöfi mu klassivend ja pinginaaber Eino Tamberg. Me laulsime Tartu ülikoolis Petöfit nagu oma üliôpilaste laulikut. Traagilisel aastal 1956 tôusis saal püsti, kui Eesti kuulus laulja Tiit Kuusik paiskas kuulajatele näkku luuletaja vande orjusest vabanemisest. Muidugi vôib skeptik selles näha kitsa haritlaskonna viljatut mängu. Skeptik eksib. Breznevi ajal ilmunud Edgar Rajandi raamat - statistiline ülevaade eesti eesnimede sagedusest - osutab, et 1956. aasta lôpul ja aastal 1957 hüppasid ungari eesnimede populaarsuskôverad järsult üles. Mis vôib olla ilusam, kui eestlaste spontaanne hääletamine oma vastsündinud poegade ja tütardega Ungari poolt? Jah, rohkem me ei suutnud, aga vähemat me ei vôinud.
Ja teine pôhjus, miks ma kultuuri nimetasin. Kirjanike aeg poliitikas on möödas, ilusate metafooride ja tähendusrikaste sümbolite aeg on möödas. Nüüd tuleb teha rutiinset tööd. Nüüd tuleb lihtsas ja ausas keeles pidada dialoogi maailmaga, Euroopaga ja ennekôike oma rahvaga ning selgitada, miks meie maad astuvad Euroopa Liiku ja NATOsse. Meil on ühine totalitaarse mineviku kogemus ja sellest paratamatult tulenev ühine tulevikunägemus. Brüsseli ametnikele kôlab meie jutt küllap üsna ühtemoodi. Ehk, nagu ütles president Göncz eelmisel aastal Eestis ja täna hommikul meie nôupidamisel köneldes: Eesti ja Ungari on poliitilised partnerid, meil on ühised strateegilised eesmärgid, me soovime tagada oma riigi julgeoleku ning rahu kogu Euroopas Euroopa Liidu ja NATO täisôiguslike liikmetena. Kahjuks peame Brüsselis ikka veel tôestama Teise maailmasôja tagajärgede likvideerimise vajalikkust. Paljudele tundub see ühe väikese väikeriigi veidra anakronismina. See ei ole anakronism.
Meie sajandi maailm on olnud kahe maailmasôja tunnistajaks. Môlemad süttisid Euroopas, môlemad süttisid samal teljel. Teise maailmasôja mitmete pôhjuste hulgast osutan ühele, mis manitseb Euroopat hoolikamalt ajaloost ôppust vôtma. Ja nimelt: meie isade ja osalt minugi pôlvkonna suur sôda puhkes seetôttu, et eelmise sôja tagajärjed ei olnud likvideeritud. Näiliselt on see nôiaring: iga sôda seemendab uue sôja. Tingimusel, et sôja tagajärjed on jäänud kôrvaldamata.
Eestil ja Ungaril on olnud piisavalt moraalset jôudu, et ennast sellest nôiaringist välja murda. Oleme kohanenud uutest piiridest tingitud reaalsusega. Meie riigid on ilmutanud naabritega suhtlemisel ja vähemuste kohtlemisel head tahet.
Mul on hea meel,et nii Eesti kui Ungari on ilmutanud moraalset jôudu ennast mineviku varjudest lahti rebida. Ungari jôudis möödunud septembril lepinguni Rumeeniaga, mis annab kindlusetunde Kolozsvari ungarlasele vôi Békési rumeenlasele ning mis on eeskujuks kogu Euroopale. Eestil pole veel teada Venemaaga piirilepingu allakirjutamise aeg, aga meiepoolest vôiks see olla hommepäev, sest leping on valmis, piiril valitseb Eesti ja Vene piirivalvurite laitmatu koostöö ning alus heanaaberlikeks suheteks on pandud. Ôigupoolest pandi see alus heanaaberlikeks suheteks küll juba 1925. aastal, mil Eesti vôttis vastu Euroopa esimese kultuurautonoomia seaduse. Kui aga kellelgi oli veel kahtlusi Eesti tänapäeva suhtes, siis 3o. jaanuaril s.a. (aastal 1997) otsustas Euroopa Nôukogu Parlamentaarne Assamblee lôpetada Eestis inimôiguste järgimise monitooringu. Selleks ajaks oli Eestist teele läinud kuusteist sôltumatute vaatlejate raportit. Kôik nad ühegi erandita kinnitasid, et Eestis inimôiguste rikkumisi ei esine, et Eesti vôib olla Euroopale eeskujuks.
Parim motivatsioon integreerumiseks tekib aga kahtlemata siis, kui riik ei kindlusta mitte ainult inimôigusi, vaid ka majanduslikult inimväärse elu ja julgeoleku. Ei Eesti ega Ungari ei pürgi ju Euroopa Liitu ja NATOsse lihtsalt "vigade paranduse" korras. Me tahame nende organisatsioonidega liituda ikka nendelsamadel eesmärkidel, miks kuus Euroopa riiki algselt otsustas liituda - majandust edendava ühisturu, aga ka konfliktide eos likvideerimise nimel. Eesti ega Ungaril polnud vôimalik olla Euroopa Liidu asutajaliikmete seas. See aga ei tähenda, et me praegu nôuaks endale mingit auliikme staatust. Lühidalt: Euroopa ühinemine ei ole minu silmis mingi abielutehnika. Ühinemine on minu silmis Euroopa tajumine eestlase poliitilise ja kultuurilise identiteedi osana, seda identiteeti on Eesti kodanik valmis säilitama ja süvendama meie üha kirevamaks muutuvas maailmas. Meil pole vaja mööndusi, mis lahustaksid Euroopa Liidu olemise ja muudaksid ta paljude jôuetute maailmaorganisatsioonide sarnaseks. Me ei nôua oma kannatuste arvel privileege ega taha liituda muidusööjatena. Nii Lääne- kui Ida-Euroopa huvides on, et EL ja NATO laienemine toimuks nende organisatsioonide tugevnemise, mitte nôrgenemise kaudu.
Euroopa Liit vähemasti on seadnud uutele liitujatele kindla künnise. Ja pole midagi olulisemat sellest, et väljakuulutatud objektiivseid kriteeriume ka järgitaks individuaalselt, mitte abstraktselt. Eesti rahvas ja Eesti riik on teinud kangelaslikku tööd oma majanduse reformimise nimel. Oleme oma majanduspoliitilisteks prioriteetideks seadnud avatud ja stabiilse majanduskeskkonna, kus oleks ühtemoodi kindel ja tulus tegutseda nii kodu- kui välismaistel firmadel. Piirangute täielik puudumine kaupade ja kapitali liikumisel on aidanud Eestil kiirelt taasühineda maailmamajandusega.
On toimunud kannapööre idaturult Euroopa Liidu suunas, mille liikmesmaadega toimub praegu üle 5o % Eesti kaubavahetusest. Viie aasta eest läbi viidud rahareform sidus meie rahvusliku valuuta - Eesti krooni - Saksa margaga vahekorras 1:8, ja nii see on püsinud ka tänaseni. Kiire ja otsustav riigiettevôtete privatiseerimine Saksa Treuhandi erastamismudeli eeskujul on pannud aluse elujôulisele erasektorile, mille arvele langeb üle 2/3 praegusest sisekoguproduktist.
Omamoodi lakmuspaberiks majandusreformide hindamisel on välisinvesteeringute sissevool riiki. Ja mul on rôôm märkida, et Eesti, nii nagu Ungarigi, on olnud siin edukas. Viimasel viiel aastal Eestisse tehtud välisinvesteeringutel, mille maht on mitmel aastal ulatunud koguni kuni kümne protsendini, on olnud oluline osa Eesti majanduse restruktueerimise protsessis.
EBRD hiljutise analüüsi hinnangul on Eesti kindlalt reformiriikide esireas. Me täidame juba praegu paljusid Euroopa Liidu seadusandlikke ja majanduslikke tingimusi. EBRD hinnangul on Eesti üks kôige kiiremaid ja edukamaid reformijaid. Saksamaa ja Prantsusmaa leiavad endale Eestis praegu potentsiaalse partneri isegi EMU raames, sest neljast kriteeriumist täidab Eesti praegu kolme. Eesti on oma majanduslikud otsused teinud, nii nagu oleme teinud poliitilise otsuse piirilepingu ning muulaste integreerimise suhtes.
Nüüd on Euroopa Liidu kord näidata otsustavust. Avis'd kandidaatmaade valmisoleku kohta on valmimas, ja mis seal salata, koridorides räägitakse juba ka esimeses ringis liitujate nimesid. Valiku aeg on käes. Aga mille pôhjal valida? Objektiivsete kriteeriumidega liitub ju poliitiline otsus. Ja selgub, et kôrgelt hinnatud valikuvabadus on kujunenud otsustajatele rängaks koormaks.
Inimlikult on see muidugi môistetav. Valikuvabadus paneb meile teadagi peale otsustuste langetamise kohustuse, otsuste täideviimise kohustuse, ja mis kôige raskem, ka otsustuste eest vastutamise kohustuse. Ja vastutamine, nagu iga kodanik ja iga poliitik teab, on väga raske ja riskantne kohustus. Pole siis ime, et Brüsselis vôib tekkida kiusatus langetada selline otsus, mis poliitiliselt kôige vähem peavalu valmistab.
Jääb ainult loota, et Euroopal on piisavalt ajaloolist mälu, et ette näha geopoliitilise otsuse tagajärgi. Kui riike hakatakse Euroopa struktuuridesse vastu vôtma üksnes geograafilise asendi pôhjal, mitte aga reformide edukust arvestades, siis saadetakse sellega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, aga kokkuvôttes kogu Euroopale, niisugune signaal, millest ohtlikumat ja tagurlikumat ei ole olemas. sest kes on nôus pingutama reformide nimel, kui see Euroopa struktuuridega liitumist kübetki lähemale ei too? Külgetômbejôud, mida Euroopa Liit ja NATO praegu omab, môjub stabiliseerivalt ja konsolideerivalt kogu Euroopa kontinendile. aga ilma tegudeta ei môju ta igavesti. Ja kui tema môju lakkab, kui motivatsioon kaob, siis mitte ainult äärealadel. Raskeks läheb ka keskmes, Euroopa südames.
Sôda Balkani poolsaarel, Euroopas, tabas Euroopa riike niisuguse sokina, et konflikti ees eelistati esialgu silmad sulgeda ning kuni lôpuni käituti tegelikult primitiivsete tabukommete kohaselt, nimetades viimaks kohale paisatud sôjaväge eufemismina rahuväeks. On hästi teada, et seegi otsustusvalmidus ilmnes Euroopas alles NATO sekkudes. Kui abitu oleks olnud aga ka NATO, kui näiteks Ungari poleks otsustanud rahupartnerluse raamides avada NATO vägedele oma baasid operatsioonideks Balkani poolsaarel? Endistel Varssavi pakti maadel oli ja on väga oluline roll Balkani konflikti reguleerimisel.
Ei piisa aga sellest, kui ainult môned riigid osalevad Euroopa julgeolekusüsteemi täiustamises. Samal kombel nagu Ungari tahab Eestigi olla julgeoleku tootjaks, mitte julgeoleku tarbijaks. Euroopas ei tohi olla suurema ja väiksema julgeolekuastmega piirkondi. Ainus eesmärk saab olla stabiilsete demokraatlike riikide vööns Läänemerest Aadria mereni. Ei saa külma toa ühte nurka soojaks kütta. Julgeoleku suurenedes Balti riikides kaotajaid ei ole.
Mul on hea meel, et Balti riikide julgeolekuprobleem ei ole enam lihtsalt ôhus, vaid sellega töötatakse erinevates riikides tôsiselt. Ometi näeme, kuivähestes riikides söandatakse avalikult tunnistada, et just Baltimaad on selleks proovikiviks, mille järgi ajalugu hakkab hindama Euroopa vôimet vältida koos Ühendriikide ja Venemaaga mineviku vigu. Julgeoleku ja stabiilsuse saavutamine siin os hädavajalik, et luua elav ja püsiv Pax Europae, mis kannab meid uude aastatuhandesse.
Julgeoleku suurenemise protsess Läänemereregioonis ongi just protsess, erinevate suundumiste ja faasidega. See on nagu jôgi, millel on kindel läte ja suue, aga samas ka hulk lisajôgesid. Kuid kahjuks ei kehti siin loodusseadus, et lôppkokkuvôttes liiguvad kôik veetilgad iseenesest kindlalt mere poole. Me ei saa julgeolekut usaldada loodusseaduste hoolde. Ka siis mitte, kui filosoofiliselt näeme demokraatia paratamatust, maailma tulevikku kui demokraatlikku tulevikku. Nii see kahtlemata ongi. Ometi ei tähenda see fatalistlikku kôrvalseismist. Meil ei ole selleks ôigust.
Jah, Läänemere-äärsete riikide julgeolekuvalikud on olnud erinevad. Norra on NATO, kuid mitte Euroopa Liidu liige, Taani on valinud liikmeks oleku môlemas organisatsioons, topelt julgeolekugarantii. Rootsi ja Soome on astunud Euroopa Liitu ja vôtavad aktiivselt osa PFP-st, kuid ei ole loobunud oma traditsioonilisest allianssidega mitteliitumise poliitikast. Eesti respekteerib oma partnerite valikuid ning me arvestame nende huvidega oma dialoogis NATOga. Sama kindlalt jääme aga oma lôppeesmärgi juurde, mis on täisliikmelisus NATOs.
Me ei oota seda aega, käed rüpes. Eesti oli üks esimesi riike, kes liitus Rahupartnerlusprogrammiga ning on olnud aktiivsemate osalejate seas. Alustanud Nôukogude impeeriumi riismeilt ilma igasuguse oma sôjaväeta, saatsime oma poisid Horvaatiasse Taani pataljoni koosseisus, osaleme täna rahuvalveoperatsioonides Liibanonis ja Bosnias. Kogemus tööst Pôhjala;Poola ühisbrigaadis aitas Eestil juhtida tähelepanu keerulisele probleemile NATO liikmesriikide ja mitteliikmesriikide staabiohvitseride koostöös. See probleem lahendati - ühiselt.
Igapäevase partnerluse raames - mis ongi ju Euroopa julgeolekusüsteemi eesmärk ja sisu - ei pea ootavalt vaatama ainult Brüsseli vôi näiteks Madridi suunas. Eeloleval suvel viib Eesti läbi suuremastaabilise rahvusvahelise ôppuse, millel osaleb 25oo sôjaväelast kaheksast NATO partnerriigist. Sôjaline koostöö on andnud Euroopale kindlust eestlaste usaldatavusest partneritena, Eestile aga kindlust homse päeva suhtes.
Ma ütlesin ennist, et ma ei tahaks enam pühenduda metafooridele. Just seda ootabki Eesti ka Madridilt - et selle kauni linna nimi ei saaks uueks metafooriks. Ma olen ju veendunud, et ei München ega Jalta ei ole enam ajakohased kujundid. Ajalugu ei korda end nii primitiivselt. Kuid sellegipoolest peab meil olema absoluutne kindlus, et Madrid ei kujune uute eraldusjoonte tômbamise viisakaks vormiks. Seda saab vältida, kui Madridi minna kindla nägemusega Euroopa terviklikust julgeolekuarhitektuurist, mille lukukivideks on avatus ja läbipaistvus, juba praegu paika pandud kindlad reeglid intensiivse dialoogi jätkamiseks pärast Madridi, arvestades riikide enesediferentseerimise pôhimôtteid. Sest vaba rahva ôigus ja kohustus on homsest mitte ainult unistada, mitte ainult rääkida, vaid seda ka planeerida, sellenimel tegutseda.
Nii nagu on elu pärast Madridi, nii peaks Eesti ja Ungari rahvas juba praegu môtlema ka elule Euroopa Liidus. Ja nii nagu rahupartnerluskoostööga ei saa oodata uue aastatuhandeni NATO liikmeina, nii ei saa ka majanduskoostööd edasi lükata lôpliku iikmeks saamiseni. Pärast president Gönczi ja teda saatvate Ungari ärimeeste eelmise aasta visiiti Eestisse tôusis Ungari eksport Eestisse 15%. Vähemalt samaväärset tööd ootan ma oma Eesti ärimeestelt, kes on meie riikliku visiidiga Ungaris.
Vabakaubanduslepingu sôlmimiseks ei ole vaja Euroopa Liidu luba vôi käsku. Ja Euroopa Liidu "eksamikomisjon" ootab kandidaatidelt pigem rühmatööd ja kogemuste jagamist kui oma oaberite teineteise eestküünarnukiga katmist. Seda enam, et Euroopa väikeriike hakkavad Euroopa Liidus ühendama samad küsimused, mille kallal murrab pead praegune Valitsustevaheline Konverents: kuidas säilitada tasakaal suveräänsuse ja tsentraliseerimise vahel, kuidas määrata volinikke Komisjoni, nii et ka väikeriikide hääl oleks kuuldav, kas pooldada enamushääletust vôi kvalifitseeritud häälteenamust, kuidas säilitada pide rahvuskultuurile, ja mis kôige tähtsam - kuidas selgitada kôike seda omaenda rahvale?
Meile vôib tunduda, et need kôik on homse päeva küsimused. Mu daamid ja härrad, aga homsest saab pärast tänast ööd juba tänane päev.
Seepärast soovin Ungari rahvale jôudu tööle, sest tööd jätkub meil veel kauaks. Tööd jätkub kôigile soome-ugri rahvastele veel kauaks.
Proua eesistuja, president, parlamendi liikmed, kallid vennad madjarid! Tänan!
